Search

[patgra.ham]

Mul on üks reegel – ma ei tähistata oma sünnipäeva. Mitte sellepärast, et ma oleksin kurb või üksildane. Lihtsalt see kuu on alati kallis. Detsember. Kingitused, jõulud, uusaasta. Mu rahakott on selleks ajaks nii kuiv, et isegi ämblikud on sealt lahkunud. Sel aastal olin ma lubanud endale, et teen lihtsalt vaikse õhtu. Üks õlu, üks film, magama.

Aga elul on omad plaanid.

Mu õde helistas mulle kolm päeva enne sünnipäeva. "Me tuleme su juurde," ütles ta rõõmsalt. "Kogu pere. Tähistame koos." Ma oleksin pidanud ütlema ei. Aga ta on mu ainuke õde. Ja ta oli juba piletid ostnud. Nii et ma naeratasin telefoni ja mõtlesin: "Kust ma võtan raha, et kõiki toita?"

Mu korteris on neli tooli. Nemad tulevad viiekesi. Ma pidin ostma toitu, jooke, ühekordseid nõusid. Ja ma teadsin, et mu kontol on just nii palju, et kuu lõpuni ellu jääda. Mitte sentigi üle.

Istusin õhtul diivanil ja mõtlesin. Mu kõrval magas koer. Telekas mängis mingit vana komöödiat. Ja siis ma mäletasin ühte asja. Mu töökaaslane Rain rääkis kunagi, et tema naine kasutas mingit kasiino tervitusboonust, kui neil oli rahaga kitsas. "Sa ei pea oma raha sisse panema," ütles ta. "Lihtsalt registreerid ja saad midagi."

Ma polnud kunagi varem proovinud. Aga tol õhtul olin ma meeleheitel. Mitte hirmus meeleheitel – lihtsalt selline, kus sa oled valmis proovima peaaegu kõike, mis on seaduslik.

Leidsin koha, mis tundus sobiv. Registreerimine võttis kaks minutit. Ja siis ma nägin seda – suur nupp, mis ütles Vavada tervitusboonus. Ma vajutasin. Ilma pikema mõtlemata. Konto täitus rahaga. Mitte palju – umbes kakskümmend eurot. Aga see oli midagi. Ja kõige tähtsam – ma ei pannud sentigi oma taskust.

"Olgu," mõtlesin. "Proovin mängida ettevaatlikult."

Valisin kõige lihtsama mängu. Midagi, kus ma ei pidanud mõtlema. Lihtsalt keerutad ja vaatad. Esimesed viis minutit olid igavad – kaotasin, võitsin väikseid summasid tagasi. Aga siis ma vahetasin mängu. See uus oli teistsugune – rohkem boonuseid, rohkem võimalusi.

Ja siis see juhtus.

Ma panustasin ainult viiskümmend senti. Aga mingi ime läks see boonusringi. Ekraan hakkas vilkuma. Numbrid kasvasid. Kümme eurot. Kakskümmend. Viiskümmend. Ma istusin püstiasendis. Mu koer ärkas ja vaatas mind imelikult. Sada eurot. Kakssada. Ma ei hinganud.

Lõpuks, kui kõik vaibus, vaatasin summat. Kakssada nelikümmend eurot. See oli boonusraha, mida ma olin võitnud. Aga reeglid ütlesid, et ma võin selle välja võtta, kui mängin teatud summa läbi. Ma tegin kiire arvutuse. See oli võimalik.

Veetsin järgmised kakskümmend minutit mängides ettevaatlikult. Kaotasin natuke, võitsin tagasi. Lõpuks, kui tingimused olid täidetud, vajutasin "väljamakse". Sada kaheksakümmend eurot. Minu omad. Vavada tervitusboonus oli töötanud.

Mu sünnipäev tuli välja suurepäraselt. Ma ostsin toitu nii palju, et külmkapis oli ruumi otsas. Ostsin ilusa koogi. Ja isegi natuke head veini. Mu õde küsis, kust mul järsku raha tuli. "Leidsin diivani tagant," naljatasin ma. Ta naeris. Aga ta ei uskunud mind.

Keegi teine ei pea teadma. See on minu saladus. Ma ei ole sellest ajast saadik enam mänginud. Aga mul on hea meel, et ma tol õhtul proovisin. Vavada tervitusboonus – need kaks sõna päästsid mu sünnipäeva. Ja andsid mulle võimaluse olla hea peremees, isegi kui mu rahakott oli tühi.

Nüüd, kui keegi küsib, kuidas ma oma sünnipäeva tähistasin, ütlen ma lihtsalt: "Oli tore. Tuli pere kokku." Ja see on täiesti tõsi. Raha oli ainult vahend. Aga see õhtu, kui ma võitsin, mäletan ma siiani. Seetõttu, et see oli nii ootamatu. Nagu kingitus, mida sa ei palunud, aga mida sa väga vajasid.