Search

[patgra.ham]

Mul on naaber, kes puurib. Igal teisipäeva õhtul kell üheksa. Ma pole kunagi näinud, mida ta puurib, aga see kõlab nii, nagu ta üritaks läbi betooni Hiinasse jõuda. Ma olen käinud kolm korda koputamas. Avab alati sama mees – hallide juustega, prillid kukil, ütleb "vabandust, homme on tähtis". Ma ei tea, mis tal tähtis on. Võib-olla puurimise võistlus. Aga fakt on see – iga teisipäev, kell üheksa, ma olen sunnitud kuulama seda undamist.

Just ühel sellisel teisipäeval otsustasin, et ma ei kavatse enam lihtsalt istuda ja kannatada. Panin kõrvaklapid pähe. Aga muusika ei aidanud. Undamine käis läbi isegi kõige valjema metalli. Siis ma mõtlesin – võib-olla midagi, mis nõuab keskendumist. Midagi, mis panel mu aju nii kõvasti tööle, et ta lihtsalt lülitab naabri välja. Ma olin kuulnud sõpradelt, et online kasiinod on selleks head. Mitte raha pärast. Aja tapmiseks.

Ma olin alati skeptiline. Töötan lasteaias õpetaja abina – mu palganumber on nii väike, et seda peab suurendusklaasiga vaatama. Iga sent on minu jaoks tähtis. Aga sel õhtul ma mõtlesin: "Kakskümmend eurot. See on mu puurimise kompensatsioon. See on valu raha." Nii ma avasin otsingumootori ja kirjutasin sinna esimese asja, mis pähe tuli. Ma olin kuulnud, et vavada online casino on usaldusväärne. Keegi töökaaslane oli maininud – mitte, et ta mängiks, aga et ta oli kuulnud. Igatahes. Ma läksin sinna.

Registreerimine võttis aega umbes viis minutit. Mu naaber puuris edasi. Ma täitsin väljad. E-post, kasutajanimi – valisin "õpetaja_75", sest see oli vaba. Deposiit kakskümmend eurot. Istusin toolile, keerasin heli maha ja hakkasin uurima. Kõik tundus alguses hirmutav. Nii palju nuppe, nii palju numbreid. Aga siis ma leidsin lihtsa sloti. Teemaks olid Egiptuse püramiidid. Ma olen alati tahtnud Egiptusesse minna. Selle asemel ma istusin oma üürikorteris, naaber puuris, ja ma keerutasin faraode kujutisi.

Alguses kaotasin. Mitte palju – paar eurot. Siis võitsin natuke tagasi. See oli nagu pendel. Ei mingit suurt draamat. Mu naaber tegi pausi – võib-olla puur vahetas akut. Kasutasin seda hetke, et hingata. Vaatasin aknast välja. Tänav oli tühi. Kortermaja oli vaikne. Ja siis ta hakkas uuesti. Puurimine. Müdist-müdist-müdist.

Ma olin nii kade selle mehe peale. Mitte sellepärast, et ta puuris. Vaid sellepärast, et tal oli midagi, mida teha. Minul polnud midagi. Ainult telefon ja kakskümmend eurot. Ja siis ma tegin otsuse. Ma ei tea, kas see oli rumal või geniaalne. Ma otsustasin – panen oma ülejäänud kaksteist eurot ühele keerutusele. Kõik. Üheksa. Kaks. Üksteist. Kõik korraga.

Ma isegi ei mõelnud. Ma lihtsalt vajutasin. Ja siis ma vaatasin, kuidas rullid keerlevad. Aeglaselt. Nii aeglaselt, et ma nägin iga püramiidi, iga skarabeed, iga kullast sarkofaagi. Mu naaber puuris. Mu süda lõi. Ja siis rullid peatusid.

Ma ei mõistnud kohe, mida ma näen. Seal oli kolm skarabeed. Ma teadsin, et skarabeed on head, aga ma ei teadnud, kui head. Siis hakkas ekraan vilkuma. Heli tuli, isegi kui mu heli oli maas. Ja number hakkas kasvama. Ma ei hakka valetama – ma lugesin esimese korraga valesti. Ma arvasin, et seal on koma vales kohas. Aga ei olnud. 1240 eurot. Ühe keerutusega. Kaheteistkümne eurose panusega.

Ma jäin täiesti vait. Mu naaber puuris. Ma ei kuulnud teda. Esimest korda sel õhtul ma ei kuulnud teda. Kõik, mis ma kuulsin, oli mu enda hingamine. See oli nii vali, et ma kartsin, et naaber kuuleb mind läbi seina.

Ma ei liigutanud ennast viis minutit. Siis ma võtsin telefoni, läksin väljavõtte lehele. Vavada online casino protsess oli kiire – ma pidin vaid paar korda kinnitama. Kümme minutit hiljem oli raha teel. Ma istusin tagasi toolile. Mu naaber lõpetas puurimise. Kell oli kümme. Ta tegi seda alati täpselt üheksast kümneni. Nagu töö.

Mõtlesin, mida ma selle rahaga teen. 1240 eurot. See pole elumuutev summa, aga minu jaoks – lasteaiaõpetaja abi, kes elab palgapäevast palgapäevani – see oli kolm kuud toiduraha. Ma ei ostnud midagi uhket. Ma maksin ära oma hambaravi. Hambaravi, mida ma olin edasi lükanud kuus kuud, sest see oli kallis. Ja ma ostsin oma emale uue mikrolaineahju. Tema oma oli nii vana, et kui see töötas, siis kogu maja hakkas lõhnama nagu põlenud plastik.

Mu ema küsis, kust mul raha on. Ma ütlesin, et sain preemiat töölt. Ta uskus. Ma ei valetanud täiesti – preemia tunne oli see küll. Aga mitte tööandja poolt. Elu poolt.

Ma olen käinud vavada online casino lehel veel paar korda pärast seda. Mitte suurte summadega. Viis eurot siin, kümme seal. Ei mingit võitu. Aga see ei tee haiget, sest ma tean, et ma ei lähe sinna võitma. Ma lähen sinna siis, kui mu naaber puurib. Ja enamasti ma kaotan need viis eurot. Aga teate, mis on naljakas? See ei häiri mind. Sest see on minu viis öelda: "Ma kuulen sind, aga ma ei lase sul ennast häirida."

See teisipäev muutis mind. Mitte raha pärast. Vaid sellepärast, et ma sain teada, et vahel on kõige rumalam otsus kõige õigem. Panna kõik ühele kaardile. Mitte elus, aga mängus. Ja kui sa võidad, siis sa tunned, et maailm pole nii tõsine, nagu sa arvasid. Ja kui sa kaotad – no siis on sul lihtsalt üks õhtu, kus sa puurimise ajal midagi tegid. Mõlemal juhul on see parem kui lihtsalt istuda ja kuulata.

Mu naaber puurib tänaseni. Ma olen temaga harjunud. Aga nüüd, kui ta alustab, ma naeratan. Sest mul on hea mälu. Ja need tossud, mis ma selle raha eest endale ostsin – need on ikka veel peas. Kõnnin nendega tööle iga hommik. Ja tunnen end veidi kergemalt. Nagu oleks mul taskus väike trump. Isegi kui ma seda kunagi ei kasuta.